Nõnda, ma olen noor inimene, kes soovid leida tööd. Kõik uksed on avatud? Ei, kindlasti mitte. Minu eriala on juba kord selline, et enne magistratuuri lõpetamist oled suhteliselt kasutu. Paber maksab.
Nõnda, mis on minu valikud? Näiteks proovida raha teenida alal, mida oskan.
Hästi, mõeldud-tehtud. Löön tööpakkumisteportaali lahti ja uurin. Isegi häid pakkumisi leidan. Saadan CV ja jään ootele. Nüüd on kolm võimalust:
Kas vastust üldse ei tule. (Elagu kõrge töökultuur!)
Vastus tuleb negatiivne. (Algab tavalise imalmagusa jamaga "Täname kandideerimast, kuid KAHJUKS...")
Kutsutakse töövestlusele.
Iseenesest, töövestlusele jõudmine on juba saavutus. Ma ei tea, milles on asi, kuid KÕIK kohad, kus olen käinud, on olnud nagu ühe puuga löödud: noor (blond) personalijuht.
Nonii, istun siis laua taga ja ootan, mis edasi saab. Saage aru, ma olen teise eriala inimene, ma olen siin selleks, et ülikooliajal ennast elatada. Ma ei näe ennast sellel erialal, kuhu kandideerin, teen seda üksnes, kuna vajan raha, et elada. Kuid ei. Aga ei, ikka tuleb küsimus, miks ma kandideerin. Kas pean valetama? Jah, pean küll. Ma pean kohe laskuma madalamaks kui muru ja ülistama (ja valetama), et kuhugi jõuda. Neetud töökultuur. Kas keegi tänapäeval ausust ka hindab?
Olgu, teen siis hea näo pähe ja hakkan hetkeks uskuma ka, et sellel erialal, kuhu kandideerin, on mul rohkem tulevikku, kui sellel, mida õpin.
Naeratused.
Paar päeva hiljem tuleb kiri postkasti, mis algab nagu mingikiri: "Täname, et kandideerisite, KAHJUKS...."
Kas tudeng peab tõesti kuuluma vabamüürlaste hulka, olema korporatsiooni värvikandja, omama tutvusi otse Toompealt, et kuhugi tööle saada?
Olgu, hästi, ma ei sobi ehk paljudele töödele, kuid ma sooviks teada, millest mul puudu jääb. Paber? Kogemus? Valetamisoskus? TUTVUSI?
Igatahes, ma olen Eesti töökultuuris pettunud.
Sunday, August 31, 2008
Monday, June 23, 2008
Sunday, June 15, 2008
Saturday, June 14, 2008
Friday, June 13, 2008
Subscribe to:
Comments (Atom)